Nonii. Aeg on jälle rääkida unelmate seiklustest Austraalias. Alustesks räägiks sellest, et viisa hakkas mul läbi saama ja oli aeg kiirelt plaan B välja mõelda. Kuna kohapeal viisa taotlemine on suht-koht ajuk¤%p , sest peab esiteks maksama selle eest + peab veel vajaduse korral kopsuröntgeni pildi tegema. Aga selle eest lihtsam viis on lihtsalt riigist lahkuda ja väljaspool aussi turistiviisa taodelda. Reedel oli palgapäev ja esmaspäev 14. novembril oli viisa tähtaeg, Esialgne plaan oli minna Uus-Meremaale, pileteid vaadates tundus parem plaan hoopis Fiji saartele lennata, sest hinnavahe oli minimaalne ja teadagi siis Fiji saared tuntud oma kristall selge vee ja valgete rannaliivadega. Mõeldud tehtud. Plekk arvel ,ründasin kohe piletite järgi.
Ja siit hakkab seiklus jälle pihta. Ostsin alustuseks ainult ühe otsa pileti, et saaks viisa kättesaamisel tagasisõidu pileti osta kohapealt. Pilet bronnitud kimasin laup. hommik lennujaama. Kätte jõudis minu check-in'i kord. Näitasin pileti ette nagu kord ja kohus , mille peale öeldi et sa ei saa fijile minna kui sul pole tagasisõidu piletit. Hmm!?!?! okei, pole probleemi lennu väljumiseni veel tubli tund aega. Ostin kohe tagasisõidu pileti ära, et saaks probleemideta kohale. Uuesti check inni minnes hakkati UUESTI pussitama. Öeldi, et me ei saa sind riigist välja lasta kui sul pole tagasitulles viisat. Proovisingi neile seletada, et mul on hetkel 2 peäva viisa lõpuni ja ma ei kavatse illegaalina riiki jääda, et pean ilmtingimata olema austraaliast väljas, et viisat taodelda. Sellepeale vastati, et me ju pole kindel, et kas sa saad viisa või mitte. Hakkasin vaikselt kõrvadest tossu välja ajama, ütlesin neile, et mis see teie probleem on kas ma saan viisa või mitte, kui ei saa siis ilmselgelt ei tule aussi tagasi ja lendan edasi kuhu iganes, et maailm suur ja lai. See vastus neile ka ei meeldinud. Tädi ütles, et sul peab olema vähemalt üks suund peale fijit ette näidata et kuhu sa edasi suundud. Kuna lennule oli vähem kui 20 minti jäänud siis seekord mind JÄLLE lennule ei lastud. Lennuk kimas minema ja mina jäin kaks kätt taskus passima.Ütles et räägi meie manageriga,ja küsi mis variandid on. Oi ma olin nii närvis jälle, läksin välja tegin kõigepealt 2 kontroll pläru. Tagasi sisse minnes pakkusin neile variandi välja, et ostan täiesti suvalise pileti Fijilt kuhu iganes ja kuhu ma nagunii ei lenda. See variant neile lõpuks sobis. Vahetati veel tänane lend homse vastu ära ilma probleemideta. Läksin siis lennujaamast Reinu juurde ostsin Fijilt pileti Uus-Meremaale lambi kuupäevaga. Järgmine hommik sain probleemideta Fijile. Lend sinna läks päris kiirelt. Kohale jõudes polnud mul mitte ühtegi hotelli ega midagi bronnitud. Võtsin lennujaamast takso, kimasin sellega pealinna Nadisse. Taksojuht vana indiamuri üritas mulle kohe kotti pähe tõmmata, et mind esimesse bäkkerisse öömajale saata. Olin õnneks netis hindadega end natuke kurssi viinud. Taksojuhi jaoks oli ideaalne öömaja minule remondis olev bäkker,mille seinu katsid ookaeni hõngu presentkiled. Hind sama mis radissoni sviidis. Tänan EI, saatsin nad sellepeale pehmelt öeldes üle t#¤a . Esmamulje polnud kõige parem "unistuste saarest" :D Läksin esimesse ettejuhtuvasse interneti kohvikusse, kus nüüd rahulikult öömaja välja valida, ei läind kaua aega kui leidsin päris soliidse hotelli kus 3 ööd peatuda. vaatasin veel netist järgi et palju taksoga sinna peaks minema kuna see oli 25 km eemal minu peatuskohast. Kohviku ees seisis kohe takso, kellega rõõmsalt hinnaga kokkuleppele jõudsime. Fiji teed on absoluutselt alla igasugust arvestust. enamus teed on hullemad kui kruusateeed või piparmünditeed. seega sinna tripp võtis omajagu aega. Taksojuht muidugi üritas mulle juba teepeal pähe määrida igasuguseid vaatamisväärsuseid ja asju, aga ma polnd väga huvitatud sellest, sest oli küllalti väsind kogu sellest jamast. Sain veel enne päikseloojangut hotelli. Pakkisin koti lahti käisin basseinis ujumas ja läksin magama. Järgmise päeva plaan oli linnaga tutvuda veidi. Ärkasin 12 ülesse läksin linnapeale, aga no seal linnas polnd kohe mitte midagi vaadata. Ainult odava made in china plastmass kilinaid kolinaid võis sealt leida. käisin veel söömas ja netis. Mõtlesin et 1 täis vaba päev on veel jäänud enne kui pean tagasi minema, et midagi võiks ikka näha ka. Lendasin turisti putkasse. Küsisin memmelt, et kas üheks päevaks oskate midagi soovitada, et mul kolmap(päev oli siis esmaspäev). läheb lend tagasi aga preagu pole veel kottigi teinud. Memm uurispuuriskalkuleeris, ja pakkus välja päevase kruiisi vabalt valitult saarele. Ajasime veel törts niisama juttu ja tegin sealt tuuled, sain järgmiseks päevaks ekskursiooni , mis pidi hakkama 6.45 kohaliku postkontori eest, kaasa kott võileibadega . Meenutab kui kooli ekskursiooni :D Järgmine hommik lendasin sealt bussi peale ja klassiekskurisoon võis alata. Minu grupis pidi olema maximaalselt 15 inimest, aga olin ainult mina :D seega buss oli suht tühi. Läksime sadamasse kus kruiisilaev viis meid Castaway islandile. Seal siis sai surfata,sukelduda,ujuda loomulikult ja palju palju muud. Veetsin päeva saarel - väga tore oli.
Jõudsin õhtul 9st hotelli tagasi, pakkisin asjad kokku kuna järgmine päev Sydneysse tagasi minek. Tegin viisa ära teadsin, et vastusega läheb max 5-10 minti. Aga kus sellega, sain järgmine hommik kirja, et sinu viisa läks läbivaatamisele, et kannata 2-10 päeva No türi ja paide. Pidin kell 10 hotellist tuuled tegema, kuna seal oli aeg otsa saand. Läksin veel suures lootuses interneti punkti kus ma vahetpidamata refreshisin postkasti et äkki on vastus tulnd, aaaaaaaaga mittte ahvihigigi. Aga no sitta niipalju juhtund, et imestada polnd väga midagi. võtsin seda kui asjade loomuliku käiku :D No panic. Tagasilend Sydneysse läks korstnasse, kuna pilet oli vahetamatu. Nüüd pidi edasi mõtlema, mida teha kuhu minna ja miks? Seisin tänval nigut närtsind nartsiss , oma sajakilose kotiga . Pohui, võtan bussi sõidan tagasi Nadisse vaatan mis mürglit seal saab. Kohtun samade tüütute muridega, kes igamündi eest müüksid mulle "kvaliteetseid" puust kaikaid. Olen teel jälle internetikohvikusse,kus nüüd juba natuke leebem hotell välja vaadata kuna, olin ju arvestanud et lähen peale neljandat päeva sydneysse tagasi. Sain omale hotelli kus preagu ka tähtajatult pesitsen. Teha on nii palju, et süüa, korra ujumas käia ja siis lihtsalt igasugu erinevaid numbreid näiteks välja mõelda või siis üldse mõelda kumb tuli enne kas kana või muna, sest ööklubisi pole kus ketsi lihvida - puhkus millest kõik unistavad :D
Nüüd on vaja oodata vaid viisa vastust ja siis kibekiirelt sydneysse tagasi lennata, sest üksi siuksel reisil olla on sama nüri kui Linnar Priimäega koos kannelt mängida.
Wednesday, November 16, 2011
Tuesday, March 8, 2011
Pelmeeni pirukas
Ahoi!
Motivatsiooni puuduse tõttu olen olnud väga laisk ja pole viitsinud kirjutada, nüüd jälle üle saja aasta võtsin ennast käsile ja investeerisin tunnikese siia posti.
Alustame sellest,et lõpetasime viisakalt farmi töö ära, Marleen helistas ja kutsus meid Cairnsi, et neil just puhkus käsil ja ööbivad 5 tärni hotellis, et võiks MÕNED dringid teha nende pool ning kluppi minna vms.. Marleen tuli meile järgi ja panime kola autosse ja hakkasime liikuma. Vahetult enne hotelli parklasse keeramist vasakpööret sooritades, sõitis meile küljepealt auto sisse. Ma olin õnneks paugu otsas kui puu käis :D ei saand ööd ega mütsi aru. Õnneks midagi tõsist ei juhtund, lihtsalt väike mõlkimine,ning keegi viga ei saanud... siis sai veidi jooki villitud ja linnapeal veel viimane tiir tehtud. Järgmine päev vahetult enne lennukisse minemist suutsin ma Rauno telefoni ja oma suitsupakki interneti kohvikusse unustada - läinud lumi. Käisin ka turvamehega turvaruumis,aga ta oli oma salasõna imelikul kombel ära unustanud ja me ei saanud turvalindile ligi. Polnud pikalt aega ka et seal jaurata. Andry ja Priit olid vahepeal juba lennujaama jõudnud. Jõudsime ka lõpuks Rauntsiga sinna ja hakkasime aga jälle oma lemmik vägijooki paugutama. Aeroplaan pidi väljuma meil 1 öösel. Turvakontroll läbitud, tuli uus teade, et keegi on kusagilt tagant uksest sisse hiilind ja vaja teha uus check in. Jälle 30 minti ootamist ning uus turvakontroll läbitud, siis lükati sita ilmapärast ka veel hoolega mõned tunnid edasi. Mingi aeg saime õnneks ikka lennukisse. Kell oli parsjagu palju ja sliipmati tuli peale. Silmad lahti tegin olime Melbsis igastahes.
Lennukist väljudes pidime mingi aia taga passima mingi 20 minti. Oi türbel ja tramburiin kui külm seal oli. Ma olin harjunud koguaeg 30+ kraadise kuumusega, aga siin allpool on kliima hoopis teistsugune ja siis healjuhul oli 13 kraadi ja ma värisesin nagu, Baari Paavo peale kahenädalast tsükklit. Okei lendasime bussi peale, et linna sõita ja mingi elamine kaheks päevaks leida. Seiklesime seiklesime ja lõpuks leidisime mingi roti international bäkkeri. Pohui vähemalt saab välja magada ja kirsad sirgeks lükata mõneks ajaks...ning asjad kusagil turvalises kohas hoida. Esimene plaan oli, mõned tunnid norsata ja natuke linnaga tutvust teha ja siiiiiiiiiiiiiis ööelu nautida. Aeg läks kiirelt ja peagi olimegi viimase plaani juures. Toas oli meil veel 2 saksa füürerit kellega võidu jimmut crushisime. Nad läksid lõpuks oma teed ja meie oma teed. Välja minnes kohtasime kogemata 3 Saarlast,kellega muidu pidime kokku saama, aga meie sateliittelefoniaku oli tühi. Vaatamata sellele pole paha 4 miljonist inimesest suva kohas suva ajal nad üles leida.
Igastahes, neil oli üks võistkonna kaaslane juba stardis ära kustund ja nurrus peatäit kaarikus. Nüüd oli meie seltskonnas juba 7 inimest. Kauamängivat kellukest aga toodi liigapalju juurde ning pärast kõik kõikusid nagu raagus kased mööda linna tänavaid. Õhtu oli suht koht udune igastahes.
Järgmine päev võtsime rendiauto, et linna veidi näha, mõnda randa minna ja elamine leida. Kõik sai järekorras ära tehtud, ning lõpuks leidsimegi uue kodu.Asukohaks oli caulfield. Maja omas üks venejuurtega juut, ilma seebi haisuta. Saime omale täitsa oma toa neljakesi,midagi erilist polnud 4voodit ja 2kappi, ahh käib kah... Peale selle elas majas veel 1 vabade elukommetega piiga, kes oli kole nagu öö, ning tema töö seisnes ümber posti tantsimises ning varre väänamises, teda me väga palju ei kohanud, sest ta oli ju ometi öötööline. Kauaks teda ei olnud, kolis välja ja asemele tuli koguaeg aina rohkem inimesi. Lõpuks oli meie majas juba 26 inimest. Maja oli muidugi iseenesest suur, aga 26 oli natuke liig. Aga slaavijuudihõimu esindaja tundis rubla lõhna ja pani ühe sulase, garaazi kapitaalremonti libistama. Uus värv seina,tükk pahtlit lakke ja valmis ta oligi. Võis veel mahutada 6 bäkkerit madratsitele.
Järgmine plaan oli kohe töö leida. Paugutasime neti lahti ja juba leidsime, et otsitakse India restosse kelnereid ja nõudepesijaid and shit. Priit tõmbas Abdullile kõne peale, et uurida millal tööle saab tulla. Abdull viskas juba saltosi teisepool toru, kuna kuulutus oli alles pool tundi üleval olnud. No worries, kimasime oma rendijunniga kohale,et objekt üle vaadata. Siis tuli aga välja,et Abdullil on see tutikas resto mida ta tahab alles nädala pärast avada, aga enne lihtsalt vaja kõik ehituspraht ära korjata ja kõik läikima lüüa. Meil oli sügavalt savi, kuna ta ültes et tehke nii pikalt kui tahate, aga tehke hästi korralikult! Ohoo väga hea! Jõudsime siis lõpuks rahani, küsis et palju eest nõus olete töötama? Korra mõtlesin, et ei taha indjukile pisarat silma ajada ja ütlesin tagasihoidlikult 15$ per hour. Abdull paljas ärimees ehmatas täitsa ära. Ütles, et tal tahuijaa ja bolshe inimesi kes võivad 10 $ tunnis töödata. Mul oli et mida v#¤%u Sa mulle sellest räägid?! Aga kuna ta on ärimees siis las ta olla, lõpus ültes veel:" OK OK, special price for you is 12$ per hour!" Tegime rõõmsad näod pähe, et oleme selle üle nii õnnelikud ja lubasime hommikul kell 10 kohal olla. Restost väljudes raiusime seda indjukki ette ja taha, kuradi säästu leopold ma ütlen!!! Siililegi selge, et sinna me enam tagasi ei lähe. Ning ärimees Abdull võib seekord pikaninaga jääda. Okei lendasime staapi tagasi, lasime paar päeva veel liugu.. otsisime tööd ja värki. Siis leidsime uue kuulutuse, et otsitakse härrasi autopesulasse. Priit käristas jälle kõne peale ning suusatasime kohale. Pesula eest leidsime kohe ühe sepa nimega Jamir. Jamir oli pesulaketi üks omanikest. Tegu oli käsipesulaga, Jamir kohe küsis et palju tööd tahate teha, me seal suure suuga kohe et nii palju kui võimalik, et mida pikemad päevad seda parem ja praegu oleme vaikselt juba nuudlite ja vee peale üle läinud. Jamir kiitis takka ja lubas kõik ära orgunnida. Küsisin kohe lõpus, et palju plönni selle töö eest saab? Vana vastas, et esimene päev on proovipäev ja siis ei saa müntigi, aga peale seda on tiimitöö, et mida rohkem teete seda rohkem saate.. hmm?!?! Okei.. andis veel tööavalduse lehed, kus oli vaja kõik pangaandmed ja tfn numbrid panna, siis mõtlesime, et vabsjee, et saab ametlikult tööle, et siis peaks olema vähemalt 18.5$ krooksu tunnis. Läksime järgmine päev tööle ütlesin, et unustasin suure kiiruga dokumendid maha, selle peale ütles, et ära muretse et me maksame otse kätte. Nüüd oli jälle halba aimata. Jutt hakkab selle pesulaga liiga pikaks minema juba. Igastahes, 2 nädala jooksul ma sain kokku 16h tööd. kuna kõik india murid näitasid võimu seal ja ei õnnestunud vahetusi sebida ning maksti 10 taala tunnis. Peale esimest palgapäeva saatsime viisakalt perse selle koha. Viskasime oma hübriid uhked nogerid peast ja läksime urgu tagasi.
Jõudis kätte ka jõulud mis meil algasid 2 päeva varem ja lõppesid päev hiljem. Majas oli selleks ajaks juba nii palju inimesi, mis tähendas veel suuremat karnevali ning kordades suuremat peavalu viimasel päeval. Läbi see üritus õnneks sai. Nii mõnigi juku kaotas suures tuhinas eluisu ära :D Peale aaastavahetust sain ehitusele tööle. Aga kuna caulfield on juudi paradiis siis järgmine objekt oli 100% holokaust. Tööl olin jälle ühe india muriga, kelle nimi oli Mr. Ying(loe: sing) ning kes oli seal juba poolteist aastat töödanud ning kes pidevalt rokkis oma india tantsu rütmide saatel. Tema oli nö. peatööline seal ja mina tema abiline, aga palka saime täpselt ühepalju :D Sittpäev, lollikesel tõmmati jälle rubla üle kõrvade :D Minu töö ülessanne oli teda aidata kui ta mind vajab . Ütleme nii, et enamus ajast oli sundlebo ja leib tilksus vaikselt. Juttu tehes tuli välja, et tal oli indias 3 lehma kes talle piima andsid ja millest ta elas. Kunagi oli vist mingi õlinäpp ka kusagil mootoriremondi firmas.
Edasi saime tööd sydneysse, boss maksis meile sõidu kinni siia + söögid joogid. Kui vastutulelik saab see olla!? :) Autoga on jälle see lugu, et see on meil saksa poiste auto kes ostsid selle kuangi ühelt prantslaselt. Aga auto on endiselt prantslase nimel ja prantslane ammu juba kodumaal. See tähendab seda, et meil on piiramatu õigus parkida kus me tahame, sõita tasulistel teedel jne. Eelmise nädala jooksul saime ligi 600 dollari eest parkimistrahve :D Trahvide pärast muretsema ei pea, kuna auto pole ju meie nimel :) Liiga nahhaalseks ei tasu ainult minna. Täna on meil Andry sünnipäev! Õnnitlused sulle Paks 32! Aaaaaga mis ei tähenda, et me jälle kärakat kakkuma hakkame,sellepärast ei tasu muretseda, me tegime seda juba eile,ning topelt, sest täna me peame tööd tegema ja vormis olema :D Siis on veel täna naistepäev ! Kõik mu toredad Sõbrantsid kes te mul olete, soovin teile ilusat ja ning meeldejäävat naistepäeva!
KRISU
Motivatsiooni puuduse tõttu olen olnud väga laisk ja pole viitsinud kirjutada, nüüd jälle üle saja aasta võtsin ennast käsile ja investeerisin tunnikese siia posti.
Alustame sellest,et lõpetasime viisakalt farmi töö ära, Marleen helistas ja kutsus meid Cairnsi, et neil just puhkus käsil ja ööbivad 5 tärni hotellis, et võiks MÕNED dringid teha nende pool ning kluppi minna vms.. Marleen tuli meile järgi ja panime kola autosse ja hakkasime liikuma. Vahetult enne hotelli parklasse keeramist vasakpööret sooritades, sõitis meile küljepealt auto sisse. Ma olin õnneks paugu otsas kui puu käis :D ei saand ööd ega mütsi aru. Õnneks midagi tõsist ei juhtund, lihtsalt väike mõlkimine,ning keegi viga ei saanud... siis sai veidi jooki villitud ja linnapeal veel viimane tiir tehtud. Järgmine päev vahetult enne lennukisse minemist suutsin ma Rauno telefoni ja oma suitsupakki interneti kohvikusse unustada - läinud lumi. Käisin ka turvamehega turvaruumis,aga ta oli oma salasõna imelikul kombel ära unustanud ja me ei saanud turvalindile ligi. Polnud pikalt aega ka et seal jaurata. Andry ja Priit olid vahepeal juba lennujaama jõudnud. Jõudsime ka lõpuks Rauntsiga sinna ja hakkasime aga jälle oma lemmik vägijooki paugutama. Aeroplaan pidi väljuma meil 1 öösel. Turvakontroll läbitud, tuli uus teade, et keegi on kusagilt tagant uksest sisse hiilind ja vaja teha uus check in. Jälle 30 minti ootamist ning uus turvakontroll läbitud, siis lükati sita ilmapärast ka veel hoolega mõned tunnid edasi. Mingi aeg saime õnneks ikka lennukisse. Kell oli parsjagu palju ja sliipmati tuli peale. Silmad lahti tegin olime Melbsis igastahes.
Lennukist väljudes pidime mingi aia taga passima mingi 20 minti. Oi türbel ja tramburiin kui külm seal oli. Ma olin harjunud koguaeg 30+ kraadise kuumusega, aga siin allpool on kliima hoopis teistsugune ja siis healjuhul oli 13 kraadi ja ma värisesin nagu, Baari Paavo peale kahenädalast tsükklit. Okei lendasime bussi peale, et linna sõita ja mingi elamine kaheks päevaks leida. Seiklesime seiklesime ja lõpuks leidisime mingi roti international bäkkeri. Pohui vähemalt saab välja magada ja kirsad sirgeks lükata mõneks ajaks...ning asjad kusagil turvalises kohas hoida. Esimene plaan oli, mõned tunnid norsata ja natuke linnaga tutvust teha ja siiiiiiiiiiiiiis ööelu nautida. Aeg läks kiirelt ja peagi olimegi viimase plaani juures. Toas oli meil veel 2 saksa füürerit kellega võidu jimmut crushisime. Nad läksid lõpuks oma teed ja meie oma teed. Välja minnes kohtasime kogemata 3 Saarlast,kellega muidu pidime kokku saama, aga meie sateliittelefoniaku oli tühi. Vaatamata sellele pole paha 4 miljonist inimesest suva kohas suva ajal nad üles leida.
Igastahes, neil oli üks võistkonna kaaslane juba stardis ära kustund ja nurrus peatäit kaarikus. Nüüd oli meie seltskonnas juba 7 inimest. Kauamängivat kellukest aga toodi liigapalju juurde ning pärast kõik kõikusid nagu raagus kased mööda linna tänavaid. Õhtu oli suht koht udune igastahes.
Järgmine päev võtsime rendiauto, et linna veidi näha, mõnda randa minna ja elamine leida. Kõik sai järekorras ära tehtud, ning lõpuks leidsimegi uue kodu.Asukohaks oli caulfield. Maja omas üks venejuurtega juut, ilma seebi haisuta. Saime omale täitsa oma toa neljakesi,midagi erilist polnud 4voodit ja 2kappi, ahh käib kah... Peale selle elas majas veel 1 vabade elukommetega piiga, kes oli kole nagu öö, ning tema töö seisnes ümber posti tantsimises ning varre väänamises, teda me väga palju ei kohanud, sest ta oli ju ometi öötööline. Kauaks teda ei olnud, kolis välja ja asemele tuli koguaeg aina rohkem inimesi. Lõpuks oli meie majas juba 26 inimest. Maja oli muidugi iseenesest suur, aga 26 oli natuke liig. Aga slaavijuudihõimu esindaja tundis rubla lõhna ja pani ühe sulase, garaazi kapitaalremonti libistama. Uus värv seina,tükk pahtlit lakke ja valmis ta oligi. Võis veel mahutada 6 bäkkerit madratsitele.
Järgmine plaan oli kohe töö leida. Paugutasime neti lahti ja juba leidsime, et otsitakse India restosse kelnereid ja nõudepesijaid and shit. Priit tõmbas Abdullile kõne peale, et uurida millal tööle saab tulla. Abdull viskas juba saltosi teisepool toru, kuna kuulutus oli alles pool tundi üleval olnud. No worries, kimasime oma rendijunniga kohale,et objekt üle vaadata. Siis tuli aga välja,et Abdullil on see tutikas resto mida ta tahab alles nädala pärast avada, aga enne lihtsalt vaja kõik ehituspraht ära korjata ja kõik läikima lüüa. Meil oli sügavalt savi, kuna ta ültes et tehke nii pikalt kui tahate, aga tehke hästi korralikult! Ohoo väga hea! Jõudsime siis lõpuks rahani, küsis et palju eest nõus olete töötama? Korra mõtlesin, et ei taha indjukile pisarat silma ajada ja ütlesin tagasihoidlikult 15$ per hour. Abdull paljas ärimees ehmatas täitsa ära. Ütles, et tal tahuijaa ja bolshe inimesi kes võivad 10 $ tunnis töödata. Mul oli et mida v#¤%u Sa mulle sellest räägid?! Aga kuna ta on ärimees siis las ta olla, lõpus ültes veel:" OK OK, special price for you is 12$ per hour!" Tegime rõõmsad näod pähe, et oleme selle üle nii õnnelikud ja lubasime hommikul kell 10 kohal olla. Restost väljudes raiusime seda indjukki ette ja taha, kuradi säästu leopold ma ütlen!!! Siililegi selge, et sinna me enam tagasi ei lähe. Ning ärimees Abdull võib seekord pikaninaga jääda. Okei lendasime staapi tagasi, lasime paar päeva veel liugu.. otsisime tööd ja värki. Siis leidsime uue kuulutuse, et otsitakse härrasi autopesulasse. Priit käristas jälle kõne peale ning suusatasime kohale. Pesula eest leidsime kohe ühe sepa nimega Jamir. Jamir oli pesulaketi üks omanikest. Tegu oli käsipesulaga, Jamir kohe küsis et palju tööd tahate teha, me seal suure suuga kohe et nii palju kui võimalik, et mida pikemad päevad seda parem ja praegu oleme vaikselt juba nuudlite ja vee peale üle läinud. Jamir kiitis takka ja lubas kõik ära orgunnida. Küsisin kohe lõpus, et palju plönni selle töö eest saab? Vana vastas, et esimene päev on proovipäev ja siis ei saa müntigi, aga peale seda on tiimitöö, et mida rohkem teete seda rohkem saate.. hmm?!?! Okei.. andis veel tööavalduse lehed, kus oli vaja kõik pangaandmed ja tfn numbrid panna, siis mõtlesime, et vabsjee, et saab ametlikult tööle, et siis peaks olema vähemalt 18.5$ krooksu tunnis. Läksime järgmine päev tööle ütlesin, et unustasin suure kiiruga dokumendid maha, selle peale ütles, et ära muretse et me maksame otse kätte. Nüüd oli jälle halba aimata. Jutt hakkab selle pesulaga liiga pikaks minema juba. Igastahes, 2 nädala jooksul ma sain kokku 16h tööd. kuna kõik india murid näitasid võimu seal ja ei õnnestunud vahetusi sebida ning maksti 10 taala tunnis. Peale esimest palgapäeva saatsime viisakalt perse selle koha. Viskasime oma hübriid uhked nogerid peast ja läksime urgu tagasi.
Jõudis kätte ka jõulud mis meil algasid 2 päeva varem ja lõppesid päev hiljem. Majas oli selleks ajaks juba nii palju inimesi, mis tähendas veel suuremat karnevali ning kordades suuremat peavalu viimasel päeval. Läbi see üritus õnneks sai. Nii mõnigi juku kaotas suures tuhinas eluisu ära :D Peale aaastavahetust sain ehitusele tööle. Aga kuna caulfield on juudi paradiis siis järgmine objekt oli 100% holokaust. Tööl olin jälle ühe india muriga, kelle nimi oli Mr. Ying(loe: sing) ning kes oli seal juba poolteist aastat töödanud ning kes pidevalt rokkis oma india tantsu rütmide saatel. Tema oli nö. peatööline seal ja mina tema abiline, aga palka saime täpselt ühepalju :D Sittpäev, lollikesel tõmmati jälle rubla üle kõrvade :D Minu töö ülessanne oli teda aidata kui ta mind vajab . Ütleme nii, et enamus ajast oli sundlebo ja leib tilksus vaikselt. Juttu tehes tuli välja, et tal oli indias 3 lehma kes talle piima andsid ja millest ta elas. Kunagi oli vist mingi õlinäpp ka kusagil mootoriremondi firmas.
Edasi saime tööd sydneysse, boss maksis meile sõidu kinni siia + söögid joogid. Kui vastutulelik saab see olla!? :) Autoga on jälle see lugu, et see on meil saksa poiste auto kes ostsid selle kuangi ühelt prantslaselt. Aga auto on endiselt prantslase nimel ja prantslane ammu juba kodumaal. See tähendab seda, et meil on piiramatu õigus parkida kus me tahame, sõita tasulistel teedel jne. Eelmise nädala jooksul saime ligi 600 dollari eest parkimistrahve :D Trahvide pärast muretsema ei pea, kuna auto pole ju meie nimel :) Liiga nahhaalseks ei tasu ainult minna. Täna on meil Andry sünnipäev! Õnnitlused sulle Paks 32! Aaaaaga mis ei tähenda, et me jälle kärakat kakkuma hakkame,sellepärast ei tasu muretseda, me tegime seda juba eile,ning topelt, sest täna me peame tööd tegema ja vormis olema :D Siis on veel täna naistepäev ! Kõik mu toredad Sõbrantsid kes te mul olete, soovin teile ilusat ja ning meeldejäävat naistepäeva!
KRISU
Subscribe to:
Posts (Atom)